Juula tuleb! Lahkus legendaarne õpetaja Eha Saan.

Homme, laupäeval, 11. novembril kell 12 algab Lüllemäel Karula kirikus Suure Inimese ja Õpetaja matusetalitus. Meie seast lahkunud Eha Saan panustas Lüllemäe haridusellu üle 50 aasta. Ise armastas ta ikka meile öelda, et on Lüllemäe koolis pidanud kõiki ameteid koristajast direktorini.

Eha läks küll 2010. aastal pensionile, aga tema tihe side kooliga säilis. Nii astus ta vahel sisse, et kohaliku muinsuskaitse seltsi jaoks mõni dokument küsida, heegeldamiseks mustrileht välja printida või lihtsalt uurida, kuidas meil läheb. Oma põhjatust pedagoogiliste teadmiste varasalvest leidis ta alati abi, et meie õpetajatele tuge ja nõuandeid pakkuda. Eha oli nähtus omaette – need teadmised, need kogemused, see rõõm ja energia! Kogu oma erakordsuse juures jäi ta kiitust saades tagasihoidlikuks. Kui kooliperega talle sünnipäevade puhul akna all laulmas käisime, rehmas Eha alati käega ja tundis end natuke kohmetult.

Hingelt lõpuni Lüllemäe kooli patrioodina võttis alati osa meie sündmustest, olles ses osas teistele eeskujukski. Viimati kohtusime vaid mõned nädalad tagasi õunamahlatalgutel… Paar aastat tagasi asendas Eha koolis veel matemaatikaõpetaja Viljo tunde. Loomulikult õppis ta ära ka tänapäevase õpetaja kohustused ehk tunnid said Stuudiumise kõik kirja.

Lõik Eha enda sulest:

“Iga laps on eriline. Igaüks mu endistest õpilastest on mind omamoodi õpetanud ja tagakuklasse raiunud küsimuse: “Kas sa oled õpetaja või mitte?” Ka igast õpetajast olen püüdnud endasse talletada midagi edasiviivat ja optimistlikku. Võlunud on noorte rõõmsameelsus ja värskus. Huviga olen jälginud noorenenud kooli tegemisi ja saavutusi. Ootaks rohkem osalusi olümpiaadidel ning väljasõite lähemasse ja kaugemasse ümbrusesse. Minu põhimõte oli: “Ära loobu osalemast sellepärast, et kardad kaotada.” Iga tegevus ja osavõtt õpetab last sama palju kui raamatutarkus.

Allpool on mõned katkendid ja lood Ehast, mis viimastel päevadel on kogunenud.

/

Olen olnud õpetaja Eha Saani õpilane aastatel 1970-1975. On kurb kuulda tema lahkumisest, aga tema eluteele õpetajana on jäänud tänuväärsed ja õpilastele tarkust toonud jäljed. Matemaatika oli meile arusaadav ja huvitav, viis lausa olümpiaadideni välja. Minu jaoks oli see tugev vundament, sest jätkasin matemaatika-füüsika eriklassis ja suundusin õppima majandust. Õpetaja Eha pandud alused siin kindlasti toetamas. Lisaks kõik see, mida ta tegi meiega lisaks – kasvõi esmaabi õpetamine. Ja muidugi see õpetaja Eha ja tema abikaasa Alfredi väärikus õpetajana. Selliseid õpetajaid sooviks näha ka tänapäeva koolides.

Õpetaja Eha Saanile rahu teistpoolt vikerkaart! Sügav kaastunne minu heale Lüllemäe kooli perele ning õpetaja Eha poegadele Taimole ja Teedule.

Lugupidamisega

Lüllemäe kooli vilistlane Ülle Prommik (Kits)

/

Kontrollisin klassikaaslastega mälu üle ja selline lugu lisada üheksakümnendate teisest poolest, mis Eha ranget, kuid heatahtlikku olemust hästi peegeldab.

Kui oli raske matemaatika kontrolltöö, siis Eha peaaegu ennustatavalt läks tunni ajal oma lattu (kappide taha) midagi 5-ks minutiks selgelt kuuldavalt askeldama. 

Usume, et see oli tal kommunikeerimata abikäsi kontrolltöö sooritajatele.

Vilistlane ja hoolekogu liige Toomas Pai

/

Eha oli tark ja laia silmaringiga naine, kes mingil ajal koolis juhtus meile andma peaaegu kõiki õppeaineid. Ta oli kannatlik, rõõmsameelne ja õiglane õpetaja, kes ei valinud lemmikuid. Eha õpetas meisterlikult erinevaid õppeaineid ning võttis missiooniks õpilastele asjad selgeks teha. Põhikooli matemaatika eksamiks valmistas ta meid ette õpetades sisuliselt tagantjärele ka eelmise õppeaasta materjalid.

Eha ei olnud suu peale kukkunud ning õpetamiseks rääkis ta vaimukaid lugusid, mis on mällu jäänud ka aastaid hiljem. Iseloomulikud olid tema suured prillid ning kontsakingade klõbin, millest oli juba kaugelt kuulda tema tulekut. Õpetaja Eha ei andnud tühje lubadusi: kui tema lubas, et bioloogia olümpiaadil osalemise eest koob ta su pooleliolevad kindad lõpuni, siis seda ta ka tegi. Tema tarkus ja krapsakas olek panid paljusid soovima vanemas eas olla tema moodi.

Lugupidamisega,

Liina Onga

/

Esimesed õpetussõnad Eha Saanilt, mis meelde on jäänud.

Õppisin aastatel 1970-78 Lüllemäe koolis. Esimeses klassi lõpus (1971 kevad) veel ekskursioonile ei saanud, aga käisime matkal Karula kandis. 21 õpilast klassis, neist 3 tüdrukut. Klassijuhataja Ene Nõmme ja (klassivend Taimo ema) Eha Saan vedasid meid. Käisime Anumäel, mõisahooneid ja tiiki vaatamas, mõisaomanike rüüstatud matmispaigas. Viimaks jõudsime ühe maja juurde, kus elasid 2 õde. Üks neist oli töötanud mõisas teenijana ja enne seda Saksamaal vastavat koolitust saanud. Lahke ja väärikas vanaproua, jutt ka huvitav.

Vahepeal segas aga tema õde vahele ja hakkas Kanni-poissi sõimama. (Klassivend Andres Kann elas naabruses ja oli ilmselt miskit pättust teinud). Lahke proua noomis ja rahustas oma õde, et see last ei hirmutaks. Sel ajal kui õed omavahel eemal asju klaarisid ütles õpetaja Eha Saan tagantpoolt:”Näete nüüd, mis vahe on haritud ja harimata inimesel.”

Kahjuks seda vahet saab tihti näha ja ilmselt seetõttu ka see seik hästi meelde jäänud.

Alates neljandast klassist oli Õpetaja Eha Saan ka klassijuhataja ja matemaatika ja keemia õpetaja. Mina sain küll neis ainetes hea koolituse. Õpetussõnu jagus tal palju ja enamus on kusagile kõhu-tunde tasemele püsima jäänud.

Tervitades, Olav Sarv

/

Eha Saan – aktiivse eluhoiaku kujundaja ja eeskuju.

Eha oli terve elukaare jooksul aktiivne liikuja ja tervist toetavete eluviiside propageerija. Ta osales enamustel Spordiklubi Karula poolt korraldatud suve- ja talvematkadel, kaasas endaga liikuma ka teisi oma eakaaslasi. Oli alati heas tujus ja positiivse suhtumisega olenemata ilmast, raja olukorrast või raskusest. Eha oli hea matkakaaslane, tema jutustused Karula-Lüllemäe kohaloost olid harivad, teadmisi ja elutarkust andvad. Ta teadis kuupäevalise täpsusega kuna miskit kuskil toimus.

Kui kooliaega meenutada, siis Eha tunnid oli alati töised, need ei sisaldanud ainult valemeid ja teoreeme, vaid ka elulisi seoseid õpitu ja reaalse elu vahel. Kunagi ei jäänud ükski küsimus vastuseta – oli see esitatud ainevaldkonna kohta või elust enesest.

Ta ei teinud kunagi vahet õpilastel, tema jaoks olid kõik võrdsed.

Naljakaid juhtumisi koolist. Eha õpetas esmaabi tundides tüdrukutele sidumist ja lahaste tegemist. Selleks oli vaja “patsienti”, kuna vabatahtlikult keegi seda ei soovinud, siis tuli Ehal ja tüdrukutel neid esimese korruse koridorist ise kinni püüda. Nii sattusin minagi mõnel korral “patsiendi” rolli. Loomulikult tehti sidemed ja lahased tervele kehale ja välja nägid nagu muumia.

Ainult head mälestused.

Valev

Kolleeg, SK Karula, Karula-Lüllemäe TSK

/

Mäletan teda kui väga head ja hoolitsevat õpetajat. Eha oli õpetajaks sündinud. Uue teemaga mindi edasi siis, kui kõigil oli asi selge. Tollel ajal ei olnud teatud kaupu alati saada, seega oli Eha see, kes muretses tüdrukutele lõpupäevaks kleidiriide ja ka sobivad kingad.

/

Mina olen istunud Eha matemaatikatunnis veel selles vanas pingis, mille laud oli kaldu ja käis klapiga lahti. Selgitas hästi matemaatikat. Kutsusime teda hellitavalt Juulaks. Ta ise oli ka oma nimest teadlik ning ütles ikka “Jaa, Juula tuleb!”

Rahulikku puhkust, Õpetaja Eha!