Luulevõistluse „Mägede varjus“ parimad on selgunud

Tänase eesti kirjanduse päeva ja raamatuaasta alguse puhul kuulutasime pidulikult välja Jaan Lattikule pühendatud luulevõistluse „Mägede varjus“ 2024/2025 parimad luuletused ja nende autorid.

II kooliaste

1. koht – Linda Õunapuu „Haldja kodu“, Lüllemäe Põhikool, 6. kl

2. koht – Emma-Ronja Elstein „Looduse rüpes on rahu ja vaim…“, Võru Kreutzwaldi kool, 6. kl

3. koht – Loreen Post „Unenägu“, Lüllemäe Põhikool, 5. kl

Eriauhind südamliku kujundi eest – Ketly Meitsar „Teistmoodi lapsepõlv“, Antsla Gümnaasium, 6. kl

III kooliaste

1. koht – Minna Murumets „Teine maailm“, Lüllemäe Põhikool, 8. kl

2. koht – Laidy Kiisler „Lapsepõlve mets“, Lüllemäe Põhikool, 7. kl

3. koht – Meribel Pormeister „Karula mägede varjus“, Lüllemäe Põhikool, 9. kl

Täiskasvanud

1. koht – Lea Tabur „Las jääda…“

2. koht – Sirle Ruotsi „Sammud kodu poole“

3. koht – Martin Reimann „Õunapuuaias“

Et Lüllemäe koolis on palju matkahuvilisi, otsustasime auhinnaks teha spetsiaalse kujundusega plekk-kruusid – disaini autor on õpetaja Raido Randoja.

Täna lugesid luuletusi ette Lüllemäe Põhikooli õpetajad. Olgu siin nautimiseks teile võidutööd.

Haldja kodu
Linda Õunapuu

Kui ma olin väikene,
siis rännata ma tahtsin.
Metsa õega läksime,
ei lasknud käest tal lahti.
Kõndisime metsa sees,
ei läinud vara koju.
Vana känd meil otse ees –
seal oli haldja kodu.
Kui me koju läksime,
ei rääkind kellelegi,
et haldja kodu nägime.
Kuid haldjaid polnud kodus…

Teine maailm
Minna Murumets

See küla, mis enne elust hõõgus,
hakkab vaikselt hääbuma.
Võib-olla asi on selles, et kasvan,
Näen maailma teistes värvides.
Siiski seal midagi ikka on,
Mis mind niimoodi tagasi tõmbab.
Sõbrad, sugulased, mälestused –
Nende rõõm ei hääbu kunagi.

Õed-vennad olid veel väiksed,
Kõik suurte sõpradena koos.
Tundus see kui teine maailm,
Värvilisem, huvitavam, ilusam.
Andke ainult üks päev veel, et saaksin olla väike,
Aga seda võimaldavad mulle ainult minu unenäod.

Las jääda…

Lea Tabur

Selles rutakalt mäslevas ajas,
kus kiirus käib mõistusest üle,
on midagi maanduseks vaja –
piiri, millest ei astuta üle.

Kui kiviste linnade melus
hing tehnikast vaevatuks saab,
tahaks tunda end tõeliselt elus,
tahaks puhata välja end maal.

Las jääda need Karula laaned
ja järvede sinised silmad
ning õõtsuvad jõhvikasaared.
Las jääda need heitlikud ilmad!

Las jääda need mustikametsad
ja punavad maasikavälud!
Las kannab või maailma otsa
neid järelpõlvede mälu!

Las jääda ka rattaretked ja
lõkkeõhtute rahu;
kõik lapsepõlve kaunimad hetked,
nii palju, kui hinge neid mahub.

Las jääda need suusanõlvad
ja karged tähised ööd.
Las jääda kõik sõbrad me kõrval
ning ühiselt mõnusad tööd.

Kui lõpuks end vabastad pingest
ja võpsikust seenigi tood,
siis kauaks on kõlamas hinges
ka Lüllemäe lustakad lood…